Kallis vähk: ema vastus vastamata küsimustele

Mäletan päeva, mil mu süda oli murtud. See oli 12. mai varahommikul. Seljas eelmisel õhtul ostetud kott -roosad dressipüksid, istusin jäigast vinüülist haiglatoolil. Mu keha oli kokku keeratud tihedaks palliks ja ma vaatasin, kuidas mu ema teeb viimase hingetõmbe. Mind ajab siiani marru, et barbaarsest topeltmastektoomiast ei piisanud; et tema rinnavähk pidi levima ja ka tema elu võtma. Mõnes mõttes oli see osa minu elust kaasa võtnud.

Nad ütlevad, et sa ei saa kunagi kallima kaotusest üle, sa lihtsalt õpid toime tulema tühja auguga, mis su südamesse on jäänud. Ma kipun nõustuma. Kaksteist aastat on möödas ja ma pole sellest veel üle saanud. Viimase kaheteistkümne aasta jooksul leidsin end pidevalt stsenaariumidest, kus tühi auk teeb koleda meeldetuletuse, et see on endiselt siin. Mõned stsenaariumid saabusid kiiresti, näiteks rinnavähi teadlikkuse maraton. Ma registreerusin, et kavatsen kõndida, tähistamaks, et mu ema on rinnavähist üle elanud. Selle asemel käisin ma tema mälestuses.

Mõnikord tekivad valud siis, kui ma seda kõige vähem ootan. Nagu aeg, mil olin kohaliku kaubanduskeskuse riietusruumis. Astusin teksapükste juurde, kui kuulsin, et minu kõrval olevas kioskis teismeline vaidles emaga millegi tühise pärast. See oli rohkem, kui suutsin taluda. Sulgesin tihedalt silmad, soovides tüli lõpetada. Mida ma annaksin, et saaksin veel ühe päeva koos emaga šopata! Nutsin vaikselt riietusruumis, kuni nad lahkusid.

Muul ajal tuiskas valu ootuspäraselt. Ma ei saanud enam emadepäeva tähistada. Ma ei sööks enam kunagi tema kodus süüa. Jõulud pole kunagi olnud endised. Ma ei saanud oma emale helistada, kui kohtusin oma tulevase abikaasaga. Vahekäigul kõndides ei saanud ma vaadata, et teda meie pulmas näha. Ma ei saanud jagada temaga rõõmu meie esimese kodu ostmisest ja vahepeal miljoneid kordi, kui ma tema nõu vajasin, ma ei saanud küsida.

Ometi poleks miski suutnud mind ette valmistada valudeks, mida olen tundnud pärast emaks saamist. Kui sain teada, et olen rase, olin täis nii palju vastamata küsimusi. Mul oli kohutav hommikune haigus; kas ta võitles ka sellega? Olin hirmul, kui mu vesi purunes ja kokkutõmbed algasid. Kas ta oli ka hirmul?

Vastuseid otsides kaevasin läbi vana pappkasti mälestusesemeid, mille ema oli maha jätnud. Tõmbasin oma vana beebiraamatu välja ja lehitsesin koltunud lehti. Pool oli täidetud kuupäevade ja erinevate faktidega, ülejäänud tühjad lehed täideti ainult heade kavatsustega. Ma ei suutnud teisiti kui naerda. Minu tütre beebiraamatus olid ka tühjad lehed, kuhu olin tahtnud jõuda seni, kuni beebiga eluga kohanemine sai minust parima. Isegi sellegipoolest ei suutnud ma end pisut pettuda. Meie väike tütar nuttis, kui sai oma esimese vaktsiiniringi. Ma nutsin koos temaga ja kartsin pärast seda vaktsineerimist. Kas mu ema nuttis koos minuga? Vanu fotosid sõeludes avastasin, et tahan selle hetktõmmise kohta õigeaegselt rohkem teada saada. Ootasin põnevusega oma esimest koolipäeva, kuidas mu ema tundis, kui nägi oma last nii kiiresti üles kasvamas?

Mul on pahameel, et rinnavähk põhjustas kõik need küsimused ja palju muudki vastuseta. Kuid oma pahameele alla mattununa leidsin ka otsustavust. Vähk võis minult need hetked ära võtta, kuid ma keeldusin andmast talle kunagi võimalust nende hetkede üksikasju ka oma tütrelt ära võtta.

Avasin oma sülearvuti ja hakkasin talle blogi kirjutama. Iga postitus on kiri minu tütrele. Ma räägin talle kõik asjad, mida ma soovin, et mul oleks võimalus oma emaga rääkida. Ma räägin talle, kui armastatud ta oli hetkest, kui saime teada, et olen temaga rase. Selgitasin, et tema saatmine esimesele koolieelsesse päeva oli minu jaoks raske ja see oli ka tema jaoks raske päev. Oleksime võinud päeva lõpetada, nõustudes, et see pole parim, ja prooviksime homme uuesti, välja arvatud juhul, kui me seda ei teinud. Vähk on meile õpetanud, et elu on liiga kallis, et seda lahendada. Tulime sel vihmasel eelkooli päeval koju, panime vihmasaapad jalga ja läksime sinna tagasi. Selle asemel, et meenutada, kui raske päev meil oli, mäletame seda nüüd kui päeva, mil me rõõmsalt pritsisime läbi porilompide. Minu kiri selgitab talle, et sellega kaasnev pilt on rohkem kui vihmaga mängimine. See seisneb hea leidmises mitte nii optimaalses käes, mille elu teile on andnud. See seisneb selles, et kasutate võimalust võtta raske päev ja muuta see millekski sisukamaks. Ilma kirjata võis see sõnum vahele jääda.

Iga kord, kui soovin, et saaksin oma emale küsimuse esitada, kasutan seda inspiratsioonina oma tütrele kirja kirjutamiseks, et see tema eest vastata. Ta on nende küsimuste esitamiseks liiga noor ja ma võin vaid loota, et olen siin, et neile vastata. Aga kui elu viskab meile kurvikuuli, on mu kirjad tema jaoks siin, kui ta on valmis. Hakkasin koostama juhendatud ajakirja, et aidata teistel emadel sama teha.

Ma ei usu, et ma kunagi lõpetan vähile pahaks panemise, kuid olen tänulik selle püsiva meeldetuletuse eest, et elu on habras ja iga päev, mis meil üksteisega on, on päev, mida tuleb väärtustada.

Kas teil on lugu sellest, kuidas rinnavähk on mõjutanud teie elu lapsevanemana? Me tahame seda kuulda! Liitu meiegaOktoobril toimunud rinnavähi teadvustamise vestlus ja jagage oma lugu täna.