Usaldus, suhted ja lastega rinnavähi järel koju jäämine
Ma ei tahtnud alati olla kodus ema. Keskendusin oma 20 -ndate eluaastate jooksul oma haridusele ja karjäärile ning abielludes ja lapse saades ei tundunud töölt lahkumine koju jäämine lihtsalt elujõulisena. Mitte sellepärast, et me ei saaks seda endale lubada - me oleksime võinud selle teoks teha -, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud loobuda kõigest, mille nimel olin töötanud. Võrdsustasin oma tööd iseseisvuse ja kontrolliga.
Lapsena pookis mu ema mulle mõtte, et ma pean jääma alati iseseisvaks ja iseseisvaks. Ta soovitas mul omandada haridus ja teha karjääri, mis võimaldaks mul enda eest hoolitseda. See mõte õitses mu peas ja ma järgisin seda. Lõpetasin kiitusega keskkooli, läksin ülikooli, õppisin välismaal, lõpetasin kahe bakalaureusekraadiga ja asusin seejärel aspirantuuri. Need kõik olid hämmastavad kogemused, mille võlgnen oma ema julgustusele. Aitäh ema.
Kui ma 20ndate lõpus rasedaks jäin, käis peast läbi mõte lapsega koju jääda, kuid kartsin karjääri ootele panna. Ma kartsin ka seda, et ma ei suuda iseseisvalt elada, kui peaksin seda kunagi tegema. Mul oli vaja katta kõik oma alused juhuks, kui kardetud D-sõna kunagi juhtus. Minu abielu oli täiesti korras, kuid ma olen tuntud hädaolukorra planeerimise poolest.
Seitse aastat ja kaks last hiljem ei saanud ma D-sõna. Sain C-sõna. 35 -aastaselt ütlesid nad mulle, et mul on rinnavähk. Ma läksin sabavõrku. Vähk oli väljaspool minu kontrolli. Olin oma keha eest hoolitsenud ja olin oma füüsilise tervise üle nii uhke. Teoreetiliselt oleks minu tervis pidanud olema minu probleemidest kõige väiksem. Minu arusaam elust ja ümbritsevast maailmast lagunes hetkeks. Mõne nädalaga pidin tegema seda, mida olin terve elu vältinud: sõltuma teistest. Arstid kiirustasid mind ravile. Ma toetusin enamasti oma abikaasale, aga ka töökaaslastele ja teistele pereliikmetele, et see kõik läbi saada. Ja teate mis? Kõik olid minu jaoks olemas.
Vähiravi läbimine andis mulle suuri õppetunde usalduse ja suhete kohta. Ma õppisin, et teistele lootmine on okei, kuid mis kõige tähtsam - ma õppisin, et suhted on avanedes uskumatult tasuvad ja rahuldust pakkuvad. Jah, seda tehes muutute haavatavaks, kuid sõprade ja perega sügavamate sidemete mugavus on seda väärt. Täna usun, et minu abielu on tugevam ja minu sidemed paljude pereliikmetega on kasvanud.
Minu kogemus vähiga on mõjutanud ka minu kui lapsevanema otsuseid ootamatul viisil. Kõige tähtsam on see, et ma ei muretse enam oma karjääri säilitamise pärast, vaid mälestuste ehitamisega koos oma pisikestega. Püüan mitte olla negatiivne Nelly, kuid reaalsus on see, et ma ei tea, kas vähk tuleb kunagi tagasi. Ma ei aruta seda kellegagi, kuid mõtlen sellele sageli.
Olenemata sellest, kas mu elu on pikk või lühike, olen mõelnud, millise pärandi tahaksin maha jätta. Proovin veel mõnda neist välja mõelda, kuid tean kahte asja: (1) tahan kasvatada oma poisid rõõmsaks, lahkeks, kaastundlikuks ja vastutustundlikuks; ja (2) ma tahan, et neil oleks minuga palju rõõmsaid mälestusi. Mõlemad asjad nõuavad aega. Nad nõuavad koos veedetud aega.
Mul kulus rohkem kui aasta, et aru saada, et soov veeta rohkem aega oma lastega on vastuolus täiskohaga väljaspool kodu töötamisega. Ma veedan nendega iga päev vaid paar tundi ning need tunnid on pühendatud toiduvalmistamisele ja kodutöödele. Nendega veedetud aeg on jagatud ja kiirustatud. Niisiis otsustasin oma poistega koju jäämise idee uuesti läbi vaadata. Otsustasin nüüd minipensionile jääda, et saaksin veeta rohkem aega oma perega mälestuste loomisel. Aga minu karjäär ja iseseisvus? Nad on endiselt olemas ja keegi ei võta seda minult. Ma tean, et see kõlab juustavalt, kuid ma olen sügavalt tänulik, et olen rinnavähist üle elanud. Sama palju kui mina ei meeldi kuidas rinnavähi ravi on minu keha kahjustanud, on kogemus kindlasti andnud mulle julgust teha hirmutavaid, kuid samas metsikult rahuldavaid valikuid.